Surfilaager e. enne surfi

E 1.12.
Seekord siis sai sihiks võetud Brasiilia. Peale 12h kestnud otselendu Helsinkist Fortalezasse sai lõpuks jalgu sirutada ja passikontrolli järtsus ootusarevalt riideid vähemaks võtta. Kuid siis alles üllatused algasid...
Mina tegin oma kontrolli kenasti ära aga Priit võeti vahele. Ja kui ma siis soomlasest reisisaatja abiga asja uurisin, selgus et viisa kahjuks on 3 päeva varem oma kehtivuse lõpetanud ja minu oma samuti :( Kalevatravelile sai viisade tegemise eest tonna makstud ja viisa taotluse eelduseks reisbroneering, kus kenasti toimumise aeg ka peal. Laheb põnevaks, kui tagasi jõuame.
Niisiis sunniti Finnairi lennukit tunnikese ootama väljalennuga ja suruti meid konkreetselt lennukile - naeratus näol aga kaerauad juba pihku haaratud. Meie maaltvälja saatmise huvides jäeti lennult 2 stjuardessi maha. Seetõttu siis kohvivaba lend, millest mul suht savi. Kuna eestlaste kambas oli veel üks Priit ja meie pagas suht olematu üritati tema pagas ka meile kaasa sokutada. Selle tagastasime siiski suht segaduses Priidule. Tagasilend möödus magades, sest inimene harjub ju kõigega.


T 2.12.
Hommik Helsinki lennujaamas. Paar kõnet, linnakaart ja otsus minna Brasiilia saatkonda uut viisat taotlema. Peale mitmeid trammivahetusi ja suunataju segadusi maandusime Brasiilia saatkonnas, kus mõningase seletamise, haleda näo, ootamise ja 18 eurtis abiga saime tunnikesega uue viisa. Väike sissepõige turismiinfosse, aurinkomatkat esindusse ja Robertsi netikohvikusse. Peale mõningast netis hulkumist lõppes asi EasyJeti piletite ostmisega Londonisse. Teadagi söögita lend vajab varusid. Vedeliku asemel on väga mõistlik haarata kasipagasisse mingi hulk puuvilju ja janu ei tekigi. Lennule tsekki tehes teatati, et meid pole reisijate nimekirjas st. lennule ei pääse.
Kuid on võimalus, et kui lähme kohalikust EasyJeti lauast läbi siis siiski saame, kuna võib-olla ostsime pileti nii hilja, et nimekiri tehti enne valmis. Meie kergenduseks saime probleemideta kinnituse, et oleme lennukõlbulikud ja see tõi naeratuse tagasi mu näole. Muidugi õhtusele lennukile jõudes, mille väljalend hilines veidi (1 tunni) sest Finnairi graafik maas (juba hommikust saati... ;) ) ja vaba õhukoridori ootamine nõuab oma, oli keha esimesks reaktsiooniks - jälle saab magada.
Vihmasest Helsinkist selge taevalisse öisesse Londonisse jõudes oli lennukiaknast paistev vaade ääretult ilus, kogu oma valgustatuse, maanteedelel sibavate autode ja saartel vees vastu peegeltuvate tuledega - hingel hakkas hea, sellest veidi müstilisest ilust.
Londonist edasilennu olime lasknud teha Soome Turismiametil. Muidugi omaselt Londonile oli maandumine hoopis teises lennujaamas, kui edasilend aga tänu EasyBusle leidsime end üsna kiirelt metroojaamast, kust edasi juba piirkonnapiletiga.
Heathrow lennujaama esmamulje oli suht ootamatu - otse metroo pealt maha astudes satud mingisse ahistavalt madala laelisse ilma igasuguse sügavuseta ruumi, mis paksult täis lükitud järjekorra linte ja tsekkilaudasid. Mõningase hulkumise järel leidsime teisel korrusel tunduvalt meeldivamad olud ja asusime omasugustega varahommikust lendu ootama st. leidsime magajatele suht sobiva paiga.


K 3.12.
Ka TAPi väljalend Lissaboni hilines tunnikese. Seekord suutsid mind võluda väga ilusad ja stiilipuhtad kostüümid, mida stjuardessid kasutasid (ka nad ise olid väga kaunid neiud). Kohati tekkis tunne nagu oleksime moetemmil sest igal uuel ilmumisel oli mingi riietus muutunud.
Lisabon üllatas oma suht jaheda ilma ja uduvihmakesega. 3h kahe lennu vahel möödus suht kiirelt - väike pilk linnale ja tunduvalt suurem vaade lennujaama avarustele ;)
Ja algas lend üle ookeani. Tõeliselt meeldiv lend - palju ruumi jalgadele, võimalus ise valida mida vaatad ja mis keeles ("Mamma Mia" ja muud toredused leidsid lõpuks tee minuni) ja hea söök, mida sai samuti vastavalt maitsele valida ja päris nõudega tarbida ning muidugi TAPile omaselt käis vein asja juurde ( see ei olnud bisness klass).
Fortaleza lennujaamas tuli veidi seletada 2 viisa olemasolu kohta aga edasi sujus kõik kenasti. Aurinkomatkat esindaja tegi meile privaat transfeer, tutvustas linna ja tegi kaardile ristikesi, et saaksime hulkuda. Hotellis ootas üllatavalt avar merevaatega seinaga (loe aken) tuba ja tervitus shampus.
Jõulupalavik on ka Fortalezasse jõudnud.

N 4.12.
Rahavahetus peale külluslikku hommikusööki. Taksoga läbi slummi ja bussipiletid u 300km kaugusele sisemaale Ubajarasse. Kohalik Guanabara buss osutub üllatavalt meeldivaks transpordiks oma lamamistoolide, vetsu ja varude täiendamise peatustega suuremates asumites. Me nimetasime nad üsna kiirelt külmikuteks, kuna temp. peab pidevalt olema u. 16 kraadi.
Kohalikud väga tihti eelistavad lendamisele bussi transporti, kuigi vahel võib lennupilet isegi odavam olla.
Sobral - üks suurimaid bussiliinide ristumisi teel.
Juhtusime Brazili kuivaperioodi viimasel kuul.
Maastik on ilus ja huvitav, kuid samas suht prügine. Võrreldes Venezuelaga silmnähtavalt vaesem riik.
Peale pimeduse saabumist saab lõpule meie 6 tunnine sõit ja hulkudes võõras Ubajara asumis otsime endale öömaja.


R 5.12.
Pilguheit linnakesele, kuhu pimeduses olime maandunud ja teele.
Retk kohalikku siseturismi mekasse Ubajara Rahvusparki.
Meil õnnestus leida inglise keelt oskav giid, kes lahkesti oli nõus hoiatama tapjasitikate eest. Algul hakkad üle kere sügelema siis tõmblema, siis tulevad krambid ja nõrgematel võib rünnak lõppeda surmaga...
Peale värskendavaid vee protseduure algas tõeline Kolgata teekond mäest alla, vaid veidi puudus ootamatult mäest laskumist alustanud eeslitele alla jäämisest...

Kõrvetava kuumuse käes, mida vahel leevendasis puud, vahel vesi, vahel makaagid, vahel toredad brasiilia noored oma huumoriga, saime peale u. 13km. pikkust matka (gepsi järgi) võimaluse minna mõnusalt jahutavatesse 6000a. vanustesse koobastesse.
1. saal on olnud kasutuses kirikuna ja hea tahtmise juures leiab isegi neitsi Maarja
Konna lokaalis suudlesin isegi konna aga jah... hing ihkab siiski põhjamaist verd...
olmas oli ka suhkrupeamägi ning imepisikesed kristallid
Hea tahtmise juures võib pildilt leida tohutu nahkhiirete koloonia, kelle kehaproduktides oli selle saalistiku õhk suht paks, maha ma ei vaadanud...
Mäes üles minekuks anti siiski võimalus tõstukit kasutada.
Selleks korraks aitab mägimatkadest (arvavad jalad) ;)
Kuigi mõnus on ju haarata maast mango süüa maitsvam osa viljast ja nautida looduslikku botaanika-aeda viib me tee siit edasi.
Tagasi asulasse, kust leiame marsa, mis on nõus meid 15km kaugusele Tianguasse viima.
Igaks petteks käisime esimese raksuga bussijaamast läbi, kus siis selgus, et ainus võimalus Parnaibasse pääseda on ööbussiga. Sai siis kõhule rõõmu tehtud ja tähelepanu nauditud oma päritolu tõttu. Kohaliku resto kokk tõi kohale oma inglise keelt kõneleva venna ja pärast pakkus veel teele kaasa kohalikku hirm läilat maiustust.

L 6.12.
Seekord saime tunda bussiliikluse teist poolt - see et buss 2h hilineb olevat täiesti tavaline. Ootasime siiski vapralt oma külmiku ära, lasime toolid lamasse, lükasime jalatoed mõnusaks, pakkisime end soojalt riidesse ja silmi avades selgus, et oleme jõudnud 200km kaugusele rannikule Parnaibasse. Kotid hoidu ja mototaksoga linna keskusse, mis asus üllatavalt kaugel. Esimese asjana vajasin uusi kingi st. plätusid mille rihmaasetus erineks eelmisel päeval jalas olnutest - plätud ei ole parimad mägimatka jalanõud :) .
Suutsime endile kohaliku reisikorraldaja Clip Turism juurest välja sebida privaat Parnaiba delta tuuri (plaanilisele retkele oleks koha saanud järgmiseks päevaks).
Väike peatus liiva düünides - seekord tegelesin paljajalu ronimisega ;)
Kohtumine krabidega
Järjekordsed makaagid, nahkund siugleja ja kohalikud
Delta suubumis alas saime korralikku lainet ja teadmise, et meie aluse mootor pole just parim. Peale pea poole tunnist kõvat loksumist ja mootori kallal sebimist õnnestus alus siiski jälle liikuma saada ja jõeäärse liivariba juurde end parkida, et teiselpool maariba korraliku lainega ookeanile pilk heita. Meie oma on pisike :)
Deltas asus 1 kena saarekene 3000 elanikuga. Seal oli ääretult hea söögiga restoraan Recanto Passaros, vajadusel oleksime ka oma hüti saanud ööbimiseks.
Suht sarnane, kuid siiski hoopis erinev Orenako deltast.
Kui randumise sadam juba paistis otsustas rool meid maha jätta. Meie suurepärane piloot, kes hoolimata otsi andvast alusest tõi meid siiski käsijuhtimisel tagasi.
Peale transfeeri kesklinna kimame mototaksoga äärelinna. 3 inimese jaoks suht napp liiklusvahend aga kohalikele ei saa ju alla jääda ;)
Bussijaamas lajatatakse uudis, et buss Camosimmi läheb alles järgmisel hommikul.
Kuid kohalike kombeid üle võttes saame võimaluse, et kell 17.00 väljuvale bussile võib-olla saab koha, kui tunnike enne elavas järjekorras 50-50 võimalusega mängida (seisu kohti ei tunnistata). Mis meil kaotada - teeme ära. Ja läheb õnneks saame eelviimaste piletite omanikeks :)
Külmik on mugav nagu ikka, kuid kehvade teeolude ja rannikualadele omase tihedama asustuse tõttu avastan silmi avades, et 130km läbimiseks on kulunud üllatavalt palju aega. Bussist väljudes tervitab helidest rõkkav väljak ja silmist kirjuks võttev melu ümberringi.
Miskipärast taban mingi sarnasuse Dahabi linnakese jõeäärsete lokaalidega. Eelkõige vist lähedase asetuse ja teineteise muusikaga üle trumpamise tõttu. Muidugi ei puudu käepalte ja muude kulinatega kaubitseja, erinevalt Egiptusest tegelevad sellega siin hipid mitte lapsed. Kuid see mõte käib vaid korraks läbi pea, sest on laupäeva õhtu ja Braziliale omaselt pidu igal linnaplatsil.
Kuna öömaja leidmine ei taha õnnestuda (kõik täis) tekib mõte Jericocoarale veelgi lähemale liikuda. Bussijuht on lahkesti nõus müüma piletid Granjasse ja küsimuse peale, kas seal pousadasid ööbimiseks leidub saame - otse loomulikult leidub. Bussis võtame kohad sisse ja jääme väljasõitu ootama. Kuna Jeri käib jutust läbi, siis kõrval pingil olev tütarlaps hakkab meile hispaanja keeles seletama, et kui me Granjasse läheme siis paneme end tõsise sita sisse - see on külake keset tühermaad, ei ole seal pousadasid, suht võimatu on leida transporti, söögikohta ja sõbralikku suhtumist. Asi lõpeb sellega, et lahkume siiski bussist ja kohalik piletimüügi senjoriita sebib meid sõbra takso peale vabat pousadat otsima. Ka nii otsides ei taha asi edeneda - lihtsalt laupäeva õhtu ja kõik täis. Lõpuks veenab taksojuht üht tuttavat pousada pidajat meie jaoks oma kolikambrit loovutama. 30 reali eest saame magamiseks sobiva ruumi korralike pesudega voodiga, 5 televiisori ja hämmeldust tekitava planeeringuga san.ruumiga - sisse astudes on veetud kraani ots siis tuleb dušš ja otse selle taga pott, kõik 1,5m2 peal. Oi kuidas oleks tahtnud soovitada muuta ruumi sissepääsu asukohta ja väiksema kanali torustikuga seadmete paigutust.


P 7.12.
Hommikusöögiks kohalikult turult kõikvõimalike puuvilju.
Camosim - kaunis linnake jõekaldal
Camosimi jõe sadama paadid ja jahid
Sebime endale transa 60km kaugusele Jercoacoarasse - pagi ja praamid
Armasast Camosimi linnakeset liivadüünide vahele
Teesid siin ei ole, on vaid geps, singlid ja mereäär millel sõita. Ka puud kasvavad tuult järgides.



Tatajuba laguunist ei saa ju ometi mööda sõita. Laguuni äärses mõnusalt märjas söögikohas on võimalik korralik lõuna teha või lihtsalt caipirinhat libistada. Laguunil käiakse nii purjelauda kui lohet sõitmas.

Hoolimata elutingimustes oli taldrik kõikjal kohustuslikuks aksessuaariks.
Kui muidu tuli vastu vaid mõni üksik siklimees siis teadagi, kui tee läheb kitsamaks siis liiklus tiheneb.
Guriu külakeses saab parvega sõita
Ja Jeri paistabki :)
Kohale jõudes suudan korraldada järjekordse prohmaka.
Kunagi 3 kuud tagasi olin teinud pousada broneeringu ja ettemaksu poole summa ulatuses. Jerisse jõudes avastan, et mul pole just väga selget aimu, kus majake asub, mis on pousada nimi ja ei ole mul ka maksekorraldust...
Liiva tänavatel ringi hulkumine ja omaniku nime järgi otsimine tundus juba eos tühja tõmblemisena. Lõpuks maandume interneti punkti ja hakkan siis mälu järgi taastama teed pousada leidmiseni.
Oplaa - olemas ja asukoha kaart ka kenasti juures. Kohale jõudes, peale pisikest kiiges vedelemist ilmub ka omanik, kes mu kohe ära tunneb. Saame endale sisalikutoa.
Nagu elus ikka - KÕIK SAAB KORDA