Surfilaager vol.2

P 7.12.
Jericoacoara
Steff annab kaasa Jeri kaardi, tutvustab asumit ning pistab pihku ka söögikohtade menüü soovitused. Surfirente on siin ju hulgim. Ventoses pilk tuuleprognoosile ei anna võimalust puhkamiseks - täna on tuult, homme veidi vähem ja siis veel vähem...
Sebin endale kohalikust rendist 150.-eurtsi eest nädalaks varustuse.
Lauaks 85 Jp ja purjeks 4,2 np Combat. Lauaga veeni jõudes lasen surfipoisil purje külge panna ja lähen. Laine on karm aga tuul samuti, peale mõningast rapsimist lasen endale 3,7 purje tuua. See tundub esialgu parema valikuna, kuid rohkem välja sõites tahaks veel väiksemat aga enam ei raatsi aega vahetamisele raisata.
Tuul paremalt laine risti rannaga. Lained tulevad siin lainetena st. iga 3. ja 4. on tunduvalt võimasmad ja kandvamad. Tuul puhub veidi nurga tagant ja sunnib kergelt pumerangis liini sõitma.
Eestis poleks eluski sellisele merele kippunud. Vähemalt 2m lained (laine põhjas olles aiman vaid mastitippe) ja pisaraid silmanurka võttev kiirus. Peale igat lainelt lennu maandumist (esimesed 3 lõppesid kalade keskel) tunnen igatsust oma 3S laua järgi - eeskätt tema jalatalla pehmendust järgi. Muidugi üle pika aja 1. korda merel olek tähendab ka meres olekut ja karmilt soolane vesi, mis silmad valusaks lööb ja sisikonda väja põletada püüab ei tee seda just kergemaks - öökima ajab. Tingimused ei tekita isegi mõtet manöövritest ja iga ots lõpeb vees. Veestart võtab mul ikka liiga kaua aega ja vahepeal jõuan hulga soola manustada.
Tänu aeglasele stardile ja tugevale hoovusele leian end peale 5. tagasi otsa alguspunktist u. 1,5km allpool tuult päikeseloojangu düüni juurest. 24cm wave uim head krüssu nurka ei võimalda ning väsimus ja loojangule kiskuv päike samuti mitte. Nii ma siis kõnnin oma kamadega kodusadamasse. Kokku 3h soola - väsind aga õnnelik.
Õhtul-öösel on pidu meist paar maja edasi kohalikus kirikus aga uni on siiski magusam...


E 8.12.
Jeri peatänav viib randa. Jeris on üldse 5 paraleelselt kulgevat liiva-tänavat, mida omavahel ühendavad pisemad jalgteed. Ühena vähestest Brasiilia linnakestest on siin võimalik hakkama saada ilma portugali või hispaania keelt oskamata ja ilma kohalikku raha omamata, sest enamikes söögikohtades saab maksta kaardiga. On olemas isegi paar valuutavahetuspunkti aga kurss neis ülikehva. Kohalikus postkontoris on üllatusena vaid ühesuunaline liiklus - sisse. Välja saatmiseks vajalikke marke lihtsalt ei ole ja lähim koht nende saamiseks on 300km. kaugusel Fortalezas. Olemas on ka arstiabi. Kingapoest võib leida kõik eluks vajalikud jalanõud st. kõik riiulid on kaetud varbavahe plätudega - ülimõnusad jalanõud muide.
Täna tundub tõesti veidi rahulikum tuuleke olevat. Peale pisikest arutlust kohaliku surfikoolitajaga võtan oma 85 Jp ja 4,2 Combati. Enne minekut lasen uime 4 cm pikemaks vahetada, et kergemini koju tagasi jõuda ;)
Vesi ei ole enam nii põletavalt soolane st. jällegi inimene harjub kõigega ;)
Veestart tuleb veidi kiiremalt, sest enne pööramist lasen taglase tagasi stardi jaoks võimalikult soodsalt lahti. Ka kõrguse hoidmine ei tekita enam raskusi ja 2,5h merel lõpeb vaid kõhu nõudmistele järgi andes.
Vahepeal kerge salat, mis osutub prae mõõtu toiduks ja sunnib veidi pikemalt veest eemale ning tagasi sama varustusega. Minek hea, kuid kiiremad liigutused on kaotanud poole oma kiirusest. Enesekindlus on nii palju kasvanud, et teen jibe katsetusi, mis muidugi lõppevad kalade keskel. Lõpuks hakkab tuul näitama rahunemise märke ja väike väsimuski soovitab lõpetada. Päeva peale kõva 5h tuult.
Õhtupimeduses söögikohta valides kostub vastu sõitvast maasturist: Näe Inge ja Su trapets on kohale jõudnud (olin Fortaleza lennult tuleku segaduses selle P.Priidu kätte andnud, et veidi kergema pagasiga rännata). Hm, tundub, et Epu kamp on kohale jõudmas :)
Välja valitud hubane söögikoht koos kitarrist kauneid helisid laulu taustaks võluva musico-ga suudab hellitada nii keha, kui vaimu. Milline kaunis lõpp korda läinud päevale ;)


T 9.12.
Tundub, et kaasmaalaste saabumine on tuule ära hirmutanud. Vara uinunud kipuvad ka vara silmi avama ja hommikusöögini on aega liig palju, et Priitu segamata suudaks lage vahtida. Meri on mu armastus ja ma pean teda nägema.
Hommikutes on mõnusat jahedust (u. 26 kraadi) ja meeldivat rahu. Pilk minu kodusadamale.
Hommikusöögi järgselt merele mineku valmilt Ventose klubist läbi põigates (et tuule prognoosi piiluda) saab tervitusi-seiklusi jagades vaikselt rõõmustada kaasmaalaste saabumise üle. Saan tagasi oma teist teed kohale jõudnud trapetsi - juhuu, mu armas nõuandja saab enda oma jälle ise kasutada (Muito obrigado Taina).
Päeva edenedes kogub jõudu ka tuuleke. Veidi kahtlevalt kuulan kohaliku asjatundja sõna ja võtan oma 85 Jp ning 5,0 np Zone. Peale mõningat katsetamist - 100m glissi, 200m kohe-kohe läheb glissi, võtan suuna freestylerite spotile. Juba sinnapoole minekul tunnen, et puri hakkab kandma ja kohale jõudes on kiirusest suu kõrvuni ning silmanurgad niisked.
Hm, kui hea koht - lained poole väiksemad ja tuul tuntavalt tugevam. Siin puhub tuuleke pea-aegu rannaga paralleelsest ja olud lausa sunnivad jipe katsetama. Tuletan meelde Matiase sõnu Margaritalt ElYaque HappySurfist ja 2/3 manöövrist saan tehtud kiirust kaotamata. Aga sellega asi siiski piirdubki. Peale purje poole vahetamist kukub kiirus, kui noaga lõigatult ja vajun vette purje tekina peale tõmmates. Ja nii ikka korduvalt. Vaid paaril korral suudan tagumise jala piisavalt ette paigutada, kuid lõpp tulemusena jään ikka purje peale tõmbamisega hiljaks või ei taba õiget nurka ära. Sellest tulevad veestardid teevad oma töö ja räige krüssuga tagasi kodusadamasse jõudes suudan vastu tulevale surfipoisile vaid tänulikult naeratada. Kokku 3,5h tuulega maadlemist.
Peale Ventose klubi happyhauerit meelitan kodust leitud Priidu kaasa õhtusöögile. P.Priit leidab meile (Inge-Priit, Priit, Janne-Jaanus, Margus, Maria-Mart) söögikoha, mis suudab raputada reaalsusega, et mitte alati ei ole söök maailma parim. Aga tore seltskond päästab nii mõndagi ;)


K 10.12.
Pilk Jerile Päikeseloojangu düünilt.85 Jp ja 5,0 Zone on ka tänase päeva valikuks.
Paremate tuuleolude otsinguil liigun jälle avamerele ja freestylerite spotti. Mingi hetk leian merelt üksi hulpivad kamad - huvitav kus surfar on? Jõuan juba aru pidada, et tegelikult on ülestõmbamisots siiski väga vajalik ja saab lõpuks oma olemasolu õigustada. Hulbin üks jalg oma teine võõral laual ja hindan, kuidas oleks kõige mõistlikum mu tagumise jala-aasa ja teise taglase ülestõmbamisotsa ühendamine. Kuid siis silman kaatrit ja hakkan abi kutsuma. Vabanenud kamadest ja kuuldes muu portugali keelse teksti seest tänusõnu, lehvitan ja lasen jalga.
Kamadega triivimisega olen kõvasti kõrgust kaotanud ja peale paari krüssu otsa otsustan vahelduseks veidi kaldalt merd järgida. Päikseloojangu düüni alt leian Janne, kellel samad mõtted peas keerlemas. Kuskilt ilmub kohale pagi mets-eestlastega (Ivar, Alvar, Thom, Mikk), kes just järeldusele jõudnud, et ralliks see masin siiski ei sobi ja niisama kulgemiseks ka enam mitte... Saame neilt värskendavat vett ja soovime edu rendi vaidlusteks ning alguspunkti tagasi jõudmiseks.
Janne jätab peale mõningast jamamist oma kamad maha ja jalutab oma koduklubisse, et surfipoistel ka tegevust oleks. Mina siirdun peale mõningast kamadega kõndi tagasi merele ja leian, et krüssamine viib siiski kiiremini edasi - või siis on lihtsalt nauditavam tegevus. Ennelõunane 3h on lõpule jõudnud.
Ventose klubis selgub, et merehädaliste päästmiseks kasutataksegi siin skeemi, et kõigepealt inimesed koju ja siis kamasid otsima :) - oh mind naiivitari küll.
Lähme lõunale (mina, Marika, Tiina, Maria-Mart), kus järjekordne "kerge" salat, pikk ooteaeg, mida leevendab musico oma kitarriga ja vaikselt vaibuv tuuleke kustutavad plaani tagasi merele minna.
Peale pesu-pisikest uinakut ongi õhtusöögiaeg. Seekord siis Kairi otsustamisel minu-Tiina suunamisel leiame end pakkudel istumast kookostega paadiga restost, kus tumeda nahaline musico võlub meeldivaid ksüllofonihelisid oma taldrik-trummist. Seekord saame (Inge-Priit, Tiina, Priit, Kairi, Jaan, Margus, Mart) jälle väga meeldiva toidunaudingu osaliseks, proovides läbisegi kõiki tellitud variante. Hävitades 3 veini ning hulga koksisid siirdutakse poodi - rannale ise jooke segama. Mina tunnen väsimust ja lähen puhkama.
Kell 2 silmi avades leian end tühjast toast ja tunnen, et nüüd vajan pidu. Sirgjooneliselt peatänavat mööda randa siirdudes leian end äkki keset korralikku möllu. Mingi italjaano Pisast suudab mu käe täis sodida. Näen osasid oma õhtusöögi kaaslasi ja astun viitsimata ringi teha üle piirede (hiljem selgub, et piire tähistab tantsukoha algust ning kuskilt saab ka sissepääsu, mida väravas kontrollitakse). Kohalik rockbänd mängib oma lugusid ja juba ma leiangi enda kaasa möllamast. Kuskilt naeratab mulle Priit ja kadund ta ongi. Bändi lõppedes kolime sisse klubimuusika järgi liikuma. Vaikselt otsi kokku tõmbav pidu ja blond britist tantsukaaslane, kes hakkab veidi liiga pealetükkivaks muutuma tekitavad hetke, mil vaikselt jalga lasen. Tänaval püüab mu kinni üks vanem italjaanost restorani pidaja ja kiidab mu tantsulist liikumist ning hakkab promoma kohalikku tantsu forrot. Luban siis tulla ja pilgu peale visata. Forro klubi ukse taga põrkun Epu ja mets-eestlastega kellel samad mõtted. Peale italjaanoga põhisammu katsetamist ja tema sõnu, et naisel peavad ka puusad liikuma lähme tantsuplatsi äärde. Seal haarab mu käest Jaanus ja veidi merenget meenutava juhtimisega teeme paar tantsu. Mind veidi häirib, et sellise juhtimisega ei ole ma üks-kahele taktis aga hea liikumise huvides tuleb alati kuulata meest ja järgida juhtimist. Korraks hingetõmbe pausi tehes kutsub üks kena hipi mu tantsule. Peale mõningat seletamist-katsetamist tunnen vaimustunult, et liikumine on sulanud muusikasse. Forro põhisamm meenutab veidi bachata puusanõksu ja samba kõikumise kombinatsiooni. Märkamatult on hakanud koitma, kuid und pole kuskil.
Muidugi lähen ma päiksetõusu vaatma, kuid teen seda endale sobivas vormis ja kohas. Siirdun Jeri kuulsat kivi otsima.

Jeri teiselt mäelt.


N 11.12.
Täna on jälle tuult.
Võtan oma põhivarustuse - 85 Jp ja 4,2 Combati. Veidi hilisem merele minek ja tugevam tuul annavad võimaluse teistega merel kohtumiseks. Põhi liikluskoridoris on esindatud vaid meie meespool (huvitav millal Epp koju jõudis). Pikemaid otsasid tehes silman kõvasti allpoolt tuult Marikat. Tagasi otsal on ta endiselt suht samas kohas, lasen end allatuult ja maandun tast paari meetri kaugusel vees. Peale väikest jutustamist-nõu admist soovitan tal suuna kalda poole võtta ja lähen uuele otsale. Rahulikult krüssu alustada suudan alles siis, kui näen kaatrit meie kanti ilmumas.
Manöövreid katsetan, kuid korralikult ära ei tee ühtegi va. veestart. Tugeva tuule ja tugeva lainetuse tõttu ei suuda kuidagi jõuda õppimiseks sobiliku 110 liitrise lauani. Kodusadamasse jõudes selgub, et olen viimane meie omadest merelt tulija. Kokku 4h tuulte embuses.
Päike hakkab loojumise märke ilmutama ja siirdume tüdrukutega päikeseloojangu düüni lähedusse õhtust capoeirat vaatama.
Kõige enam selle orjade poolt sisse toodud ja tantsuks maskeerunud võitluskunsti juures võlub mind see hasart millega iga ringis olija oma korda ootab.
Tantsu lõppedes on päike juba loojunud ja aeg kodust läbi lipata. Kuskilt ilmub capoeira tantsijast Elias ja saadab mu koduni hoolimata sellest, et igale tema portugali keelsele lausele vastan eesti keeles. Naljakas on kuulata kuidas tüüp püüab järgi hääldada eesti keelseid sõnu. Kodu väravas mainin, et meu homem ootab mind ja libisen naeratades minema.
Täna jõuame õhtusöögile siis, kui teised juba lõpetavad. Minule tuleb topelt magustoidu laks. Arve maksmisel palun selle enda kätte ja sularaha kriisis olijana võtan laudkonna rahad endale ja maksan kaardiga. Väike päikese poest särkide ostmine ja siirdume täna alanud Jeri Sport Music festival 2008 -le. Larissa Austraaliast suudab võluda oma isesuguse häälematerjaliga ja mina ainsa eestlasena ei suuda seda paigal püsides kuulata. Andke mulle muusika ja ma olen joobunum, kui peale 3. caipirinhat.
Muusika muutub ja seltskond laguneb. Lõpuks leian end vaid Vahuri, Katrini, Tiina ja Jaaniga. Peale Jaani susliku teemat lasen jalga.
Öine kodutee.
Koduteel jään veidikeseks jutustama ühe sinisilmse inglise keelt oskava hipiga. Lõpuks surub ta mulle sõrme kingitusena kohapeal käigupealt traadist keeratud sõrmuse, et ma iialgi ei unustaks Jeri tähti. Tänan naeratades ja lähen koju.


R 12.12.
Täna on tänu täiskuule meri otsustanud mõõnaga ikka väga kaugele minna.
Peale mõningast veenmist siirdume Priidu, Tiina ja Marikaga merihobukeste retkele.
Pagi, mis meile järgi tuleb tangib limonaadi pudelist vajaliku koguse kütust ja retk võib alata. Kahtlase kütuse tõttu suudab pagi aeg-ajalt tuua kuuldavale kahtlasi hääli.
Hoolimata sellest jõuame Passeio Cavalo Marinho äärde, kus ridva paadiga noormees meid juba ootab.
Pilku püüavad värvilised krabid ja seetõttu ei taipa tükk aega vette vaadata, et peategelasi otsida.
Pärimise peale, kus merihobud on võtab paadimees kausikese ja püüab meile ühe.
Tagasiteel näeme Jerist üllatavalt kaugel meie vapraid lohesurfareid ja veidi peale seda annab meie pagi otsad. Õnneks saab ta siiski peale mõningast sebimist jälle eluvaimu sisse ja viib meid Ventose klubisse.
Tagasi jõudes on meri kõvasti lähemale tõusnud ja ka tuuleke kenasti võimsust saanud.
Esialgne valik 85 Jp ja 4,2 Combat.

Täna on tuul, mis hakkab juba läinud pühapäevase ilmet võtma. Kuid muidugi on samamoodi paisunud ka laine. Hilise merele mineku tõttu saab tunda tõelise tõusulaine jõudu. Avamerel osutuvad lained ikka tõsisteks kollideks ja mingi hetk tunnen, et vajan ellu jäämseks väiksemat purje.
Väikest pausi pidades ja väiksemat purje oodates silmitsen väga pikalt liuglevat punase lykraga lainelaudurit ja tunnen temas ootamatult ära Priidu :)
Minu 3,7 on kohal ning siirdun tagasi lainete vahele. Kuigi Ivari võrdlus, et paar korda aastas on Ristnas ka sellised tingimused, eriti julgustavalt ei mõju.
Hea tuule tõttu suudan püsida peateel ja mõne päevase harjutamise tõttu tuleb veestart suht valutult ja kiirelt. Vaikselt hakkab hea tuul järjest kaugemale kolima ja Ventose klubi ees on tuuleke juba suht nulli lähedale vajumas. Pilk päikesele kinnitab, et täna ta tagasi ei tule ja nurgapealne mägi on kaldaaluse tuule ära lõiganud. Kamasid kaldale kiskudes luban Kairile veidi purje-laua soodsse asendisse seadmise ja veestardi teooriat meelde tuletada. Tänane 3h on lõpule jõudnud.
Peale õhtusööki ja täna jätkuva festivali nautimist siirdume koju.
Sisemine rahutus ei lase pikalt uinuda ja hoolimata Priidu otsusest koju jääda siirdun mere äärde.
Leian peatänavalt Vahuri ja Katrini. Kuskilt ilmub Kairi ja kutsub kõiki peole. Järgneme Miku ja Ivariga kuulekalt hoogu sattunud tüdrukule. Tuttav forro rütmis rock musicodelt toob naeratuse suule. Kuskilt ilmub Elias ja palub mu tantsule - vau, täna tulevad isegi kombinatsioonid välja (ma siiralt usun, et kogu tantsu võti on mehe hea juhtimisoskus). Tunnen, et tants hakkab liiga kahemõtteliseks muutuma ja püüan mööduva Jaanuse kinni. Jaanus vaatab mind muigel pilguga ja teatab, et 2h tagasi olin ma samas kohas sama tüübiga. Minu veidi mõistmatu pilgu peale seletab, tundub et siin ongi nii kombeks, et kui tantsitakse siis tantsitakse ka kuskil mujal, mingit muud tantsu edasi. Vaatan teda hetke, kui puuga pähe saanu ja naeratades teatan, et õnneks oleme me põhjamaised hinged ja saame asjadest teisiti aru (huvitav, kas ma tõesti ei tea veel elust pooli asju). Muusika lõppedes püüan minema libiseda. Colin tabab mu mõtte ja haarab käest, samas silman, et Elias on haarand teise käe. Lasen Jaanusega jalga. Keskväljakul tänan teda ja lähen koju. Teel korjab mu üles Joonas (turistide giid Cumbucost) ja viiskab oma maasturiga mu koju ära. Minema sõites suudab tüüp raginaga tagurdada teepiirde postide otsa. Aaah...


L 13.12.
Hommik algab tavatult hilja ja vahelduse mõttes teist teed mööda.
Tuul tundub hea, kuid hilise ärkamise tõttu ei saa ma 85 Jp. Valik 110 või 76. Uus pilk merele ja minek 76 Jp ja 4,2 Combatiga. Mõõna tõttu on meri kilomeeter kaugemal ja vee äärde jõudes vaja veidi hinge tõmmata. Oh-jah võtame end kokku ja läheme (3 kanget Eesti naist) lainetesse. Teisi tüdrukuid ma rohkem ei näe. Napilt kokupõrget vältides möödun Jaanist, kes veidi alapurjes. P.Priit ja Timothy on ka olemas, kuid koos nendega sõita ei õnnestu (tundub, et vaid mina olen oma vaikuga rahul). Julgus kasvab ja siis tuleb teenitud karistus. Lendan lainele kehva nurgaga maandumise järel katapulti aga jalga aasast kätte saamata suudan enne teha silmuse ja siis, kui võiks purje peale tõmmata ja rahus edasi sõita, saan lõpuks jala kätte ja krässan täiega - shit happens loop. Vette paiskumise kiirusest veidi uimasena püüan laual hinge tõmmata, mis laua väiksuse tõttu pakub rohkem tasakaalu harjutusi, kui puhkamis võimalust. Jään rippu üle laua ulpima, sest kaela vasak külg ei lase pead keerata ja käed ka veidi tuimad. Kui lõpuks tunnen end jälle inimesena on hoovus mind juba kõvasti allatuult triivinud. Kergelt krüssates võtan suuna kaldale ja maabun päiseloojangu düüni all. Seal kohtun suure Jaanusega ja koos alustame kojukõndi. Minu hooaeg on selleks aastaks lõpetatud. Kokku 3,5h vesiseid sündmusi.

Jericoacoara on ainus koht Brasiilisas, kus päike loojub merre. Seda tullakse üle kogu maa vaatama ja eriti romantiline on seda teha päikeseloojangu düünilt. Täna on esimest korda pilvitu taevas ja viimane aeg proovida liivalauda.
Peale 2 katsetamist ja laua küünlaga määrimist hakkab looma. Erinevalt lumelauast on kukkumine siin mõnusalt pehme. Sellest tuleb suurem julgus ja peale 4. laskumist hasart, mille tõmbab alla ülestulek. Astud sammu üles, vajud pool tagasi. Oleksin veelgi laskunud, kuid alt üles mäge vaadates ühinen siiski lahkuvate Priidu, Kairi ja Jaanusega.
Jeri on end ammendanud ja siit viib edasi mu tee. Uue sihina olen välja valinud Cumbuco. Astume läbi bussijaamast, kust saame külma duššina teate, et täna õhtusele ja ka homsetele bussidele pileteid enam pole. Peale suurt sebimist suudame siiski leida 6 kohalise maasturi ja lahkume koos mets-eestlastega sellest külakeset liivadüünide vahel. Piki randa ja mööda olematuid teid sõites tunnen korduvalt igatsust siinsete üli mugavate busside järele. Fortalezasse jõuame nii öösel, et väsimus nõuab oma.