Kuna auto läks hooldusse ja prognoos polnud kiita jäid surfi asjad koju. Kooli algusega seotud sebimised täitsid pea.
Kuid, juba hommikust saati oli hinges mingi seletamatu rahutus, igatsus millegi püüdmatu järele, vajadus joovastust tunda...
Nii ma siis läksin kodust mere äärde Salmistusse. Tuult tundus 8-9 metra olevat vahuste laineservade järgi vaadates. Olin ainus, kuid kui asjad kokku sain rigatud tuli 2 noormeest juurde.
Nii me siis sõitsime (2 tundi) loojuva päikese paistel piki üllatavalt sirgeid laineviirgusid...
See oli ilus, vaba ja joovastav. Sellist surfi ma igatsen...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment