Täna jäin merele minekuga ikka totaalselt hiljaks. Aga tahe minna oli nii suur, et hoolimata vaikselt vaibuvast tuulest rigasin oma max varustuse üles ja läksin. Koht täiesti tundmatu ja merele minnes jäi sõprade viimaseks lauseks - me lähme alla poole proovima, sul sinna lihtsam surfata ka, kui siia tagasi pressida. Muidugi sõideti ka minu auto kuhugi alla poole...
Välja minek otse merele, kogu aeg kohe-kohe läheb glissi tundega. Ja mingi hetk läkski. Võrratud täiesti puhtad 1,5m kõrgused avamere laineliinid pika vahega. Piki lainet minek on üks võluvamaid triibu sõitmise viise, ka olematu tuulega on nii võimalik korralikku kiirust arendada. Ja siis otsustasin tagasi keerata, paut lõppes vees. Ja nüüd siis minule kohaselt avastasin, et päris täpselt ma ju ei teagi, kus olen. Langevatel lainetel liuglemist kasutades oli tuul täitsa hea tundunud, nüüd vees olles polnud selles tuules küll mingit märkimisväärset rammu. Ja vesi osutus ootamatult külmaks. Veestardi katsetused veel veidi harjumatu lauaga ja vähese tuulega ei õnnestunud kuidagi. Püüdsin siis otsast purje üles tõmmata ja raksaki libises poom alla. Kasutasin esimest korda oma uut gaastra RDM-masti ja seda tuleb vaatamata poomi-masti vahele käivale paksendusele kõvemini kinni puua. Tänu sellele vahetükile oli poomi õigeks ajamine korralike lainete vahel paras tegutsemine. Kui olin oma arust kõik paika saanud selgus uuel otsast tõmbamise katsel, et tüdruk hindab end jälle üle... Teisel katsel poosin poomi nii kõvasti kinni, et ikka kogu keharaskust läks vaja klambri sulgemiseks - sain aru küll, et liialdan aga läksin kindla peale välja. Nüüd siis algas otsast üles tõmbamise saaga - see on ikka uskumatult vaevarikas ja tasakaalu nõudev tegevus ning lõppes pidevalt ebaõnnestumisega. Minu jaoks miinimum ujuv laud, avamere lained ja suur puri kokku ei olnud just parim kombinatsioon.
Lõpuks tundsin kõrvus päästvat tuule pagi ja veestardiga ma sealt minema sain. Kihutasin tundmatu ranniku poole ja hoidsin allapoole kohast, kust olin merele tulnud. Huvitav, kus on see all, mida nad mõtlesid, sõidan ju piiratud lahesopis? Silma jäi päiksehelk ja maja moodi moodustis asustuseta rannikul, sinna suuna võtsingi. Pagi lõppes sama ootamatult, kui oli tekkinud ja vajusin liiga ahtris olekust vette. See kord läks otsast tõmbamine lihtsamalt. Teise katsega olin laual ja harrastasin riistvõimlemist. Ma ju nägin, et uus pagi on peale tulemas tuleb vaid selleni tiksuda. Ja siis kenas glissis sihtmärgi suunas liikudes sai majast autode grupike ja rippuvatest pesudest inimesed. Ma olin õigel teel ;)
Kaldal võeti mult kamad ja seni kuni mina riideid vahetasin panid usinad surfipäkapikud Lauri ja Jaan need kenasti kokku. Jah uue lauaga sõbraks saamine täna ei õnnestunud aga iga uus katse viib mind sellele lähemale.
Suured soojad õnnesoovid Kairile, kelle sünnipäevale sai ju tegelikult tuldud.
Soojust, valgust, rõõmu, värve, vabadust, joovastust meid ümbritsevast ilust. Ja loomulikult soe kalli sulle kallis Kairi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment