Minu suureks rõõmuks on lääne tuuled vee tagasi toonud ja matkamine tuntavalt lühem. Laine tuulele vastavalt aukartust äratavalt suur. Kaputs kõrvade hoidmiseks pähe, trapets korralikult kinni ja kaldastardiga vasakul halsil minema.
Vau.
Esimene kord, kus ma tõesti naudin lainelt hüppamist. Tunnen, et lauda on võimalik ka õhus suunata ja valitseda. Tõmban tagumise jala ülesse ja lend pikeneb tuntavalt.
Lõpuks suudan poole hüppe peal 90 kraadi keerata ja maandudes kahjuks laualt pudeneda. Veestart ja edasi. Kuid ehmatus sees ja tunne enam mitte nii kindel. Mingi hetk libiseb jalg tagumisest aasast välja - tulemuseks katapult. Tagasiminekuks paremal halsil on veestart juba tõsisem katsumus. Purje ja laua saan just õigeks, kui järgmine laine murdumine laua tagurpidi keerab. Ja nii korduvalt. Ühe korra pean isegi kogu kamale järgi ujuma. Lõpuks saan peale ja alustan tagasi sõitu. Tuul on kuidagi eriti pööraseks läinud vahepeal. Tahaks väiksemat varustust ja väiksemaid laineid. See kord paremal halsil nii hea minek enam pole ja ma suudan liiga kalda alla vajuda. Ja jällegi suudavad lained korduvalt mu laua tagurpidi keerata. No ei saa korralikult käima. Tuul on pagiliseks muutund ja pagid on lausa julmalt tugevad - pool purje tuleks vähemaks võtta. Pusserdamise tulemusel suudan jälle katapulti lennata ja see kord nii õnnetult, et trapets lõhub mu laua nina. Mingi hetk saab ka parem labakäsi sellise hoobi, et teda just kui polekski. Pole parata tuleb tagasi kõndida. Jalutamine sakib ja aeg ajalt teen valule vaatamata kaldastardiga tuult kõvasti purjest välja lastes sõidu jupikesi.
Kaldal kuulen Papalt, et just üks vend sõitis traumasse ribisid kontrollima.
Tegelikult läks mul ju hästi...
Ja vaatamata lõhutud lauale ja karjuvalt valusale käele olen rahul. Täna ei jõua sest lapsed ja kutsikad ootavad mind aga homme lähen traumasse, kui valu ja paistetus järgi ei anna.
No comments:
Post a Comment