Leidsin arhiivi korrastades sellise kirjakese, mille olin saatnud päev enne risti löömist (aitäh SLÕhtuleht - edaspidi ei keeldu kommenteerimast) EPL-ile:
Kes teavad, need teavad, kes ei tea neile ei viitsi enam seletada.
Minu eksirännakud Vahase maratonil.
Läksin merele 4/3 kalipsos päästevestiga 127l lauaga ja 7.4 purjega.
Teadsin, et Vahase saare juures tuleb märk võtta ja tagasi Nasva sadamasse sõita. Vahase saar pidi asuma Sõrve poolsaare ja Abruka saare vahel. Abruka paistis ilusti ja kuna ma kellegi järgi sõita ei osanud, sest vastavalt tuuleoludele sõideti sakki, võtsin sihi Abruka parema serva ja poolsaare vahele. Muidugi vastavalt oma nõrgale purjelaua sõidu oskusele tuli purje korduvalt veest välja tirida sest allatuult sõitmine ei ole just kõige loomulikum liikumise suund. Mingi järjekordse kukkumise järel avastasin purjest poomiakna poomi alt masti ligidalt u 15 cm pikkuse lõhe, mis pidevalt hakkas pilku enda peale tõmbama ja tekitas kahtlusi purje vastupidavuses (üsna vana teine ja 2 korda olen sellest läbi kukkunud).
Olin omadega jõudnud poolde Abrukasse aga ikka ei olnud kuskil ühtegi saart. Kodu sadam enam ei paistnud ja kerge väsimus ka juba kallal. Jõudsin järeldusele, et Vahase saart pole olemas. Loobusin selle otsimisest ja otsustasin tagasi pöörduda. Lasin purje alla ja ringi vaadates paistsid Tehumardi tuulikud, millele üritasin suunda võtta aga tuul oli täitsa vastu. Merelt ei suutnud leida ühtegi purje. Siis tuli korralik pagi, mis puhus u. 15-20min. Minu 7.4 oli see veidi liiast aga olin otsustanud loobuda raja läbimisest ja ükskõik kus maale jõuda. Sõrve poolsaarele suundumine tundus mõistlikum, kui Abrukale sõit, kuigi Abruka oli tunduvalt lähemal. Aga tänu pagile sai vahemaad mõlema paistva maa vahel kiirelt võrdseks sõidetud. Siis tuul keeras veel veidi ebasoodsamaks ja hakkas tõsine vastutuult pressimine. Tuul jäi järjest vaiksemaks ja külm hakkas endast märku andma. Lasin aeg-ajalt purje alla, et vastu kaela käsi soojendada. Kui näppusid jälle tunda oli tõmbasin purje üles ja liikusin laskuma hakkava päikese suunas, vaadates kaugusse, et mitte lasta päikese peegeldusel merelt end pimestada. Mulle tundus, et maalt paistsid majad ja hea tahtmisega suutsin ka tõusvat suitsu silmata. Väsimus oli võimust võtmas, tuul oli kustumas, päike hakkas ka kahtlaselt kiiresti laskuma ja kuskilt hakkas ligi hiilima külm. Lasin purje alla, istusin lauale ja otsisin merelt kedagi, kes mind märkaks. Kõikjal ümber ringi oli tühjus, ei ühtegi purje, kaatrit ega mud elu märki. Tuul oli lahkumas, merepind vaid virvendas vaikselt. Üritasin kõhuli laual olles sõuda. Tundus eriti jabur ja mõtetu tegevus, laud liikus edasi väga visalt ja nii olin ma ju üsna nähtamatu potensiaalsetele päästjatele. Sees oli vaikne raev ja peas trummeldas vaid üks mõte – upuja pääsemine on uppuja enesa asi, loota saan vaid ise-endale. Lapsed annavad elule mõtte ja nende nimel ma pean siit välja saama. Mees ei tohi kaotada merele teist naist oma elus (ta ema töötas Estonial). Urve on ju ometi mu puudumist märganud ja midagi ette võtnud. Aga aeg ei andnud oodata ja tuli võtta neist 2 knotsist viimane. Vägisi tuult pumbates liikus laud isegi edasi ja soojem hakkas. Lõpuks oli kaldani veel u 300m ja ma lihtsalt ei suutnud enam pumbata. Lasin puhkamiseks purje vette. Poomi tagaots põrkas vastu põhja. Hüppasin laualt, vesi oli nabani. Sumasin läbi savise vetikaid täis vee kaldalt paistva roostiku suunas, laud aasa pidi järgi lohisemas. Kallas lähenes, luiged lahkusid rahulikumat ööbimispaika otsima. Astusin maale – loojuva päikese helk valgustas peegelsiledat merd. Huhhh.
Eemaldasin taglase lauast, võtsin laua pea kohale ja hakkasin endale läbi roosriku teed rajama. Puudeni, karjamaale, ma teadsin, et seal peavad majad olema, mida merelt olin silmanud. Lõpuks paistiski helesinine maja, selle kõrvale viskasin oma laua maha aga maja oli tühi, kuid selleni tuli autotee. Läksin tagasi ja tõin ära ka taglase.
Suundusin mööda karjamaad edasi, järgmise maja poole. Ka see oli tühi nagu järgmised kakski. Hakkas hämarduma. Viimases majas tundus tuli põlevat, ja õues olid üsna suured koerad. Vaatates koertest läbi suundusin majani ja koputasin aknale. Segaduses naisterahvas vaatav välja ja nägi mind. Toast oli kuulda lause – ilmselt merelt. Uks tehti lahti ja kutsuti sooja. Seletasin kust tulen ja kuidas sinna sattusin. Palusin helistada Saaremaa surfiklubisse. Keegi ei vastanud. Nele ja ta isa tulid vaatama, kuhu olin oma kamad jätnud. Kui kamad kokku sain oli juba pime. Vedasime need kolmekesi tee äärde, teisele poole sissesõiduteed tõkestavat väravat. Mulle pandi ümber soe tekk, anti kätte kuum tee ja sai. Kutsuti sauna soojenema. Minul aga soov lasteni jõuda ja mõte, et mind ehk otsitaks. Palusin end Nasva sadamasse viia. Nele ja ta ema toppisid mu kamad autosse ja viisid ära. Sadamas autost välja astudes oli juba kottpime. Kuulsin Indreku häält – Inge või. Vastasin jah. Ja siis tulid kõik igalt poolt äkki kokku. Õhus oli tunda nii palju siirast rõõmu ja kergendust ja hoolimist, et salaja pühkisin silmanurgast pisara.
Südamest tänud kõigile otsijatele ja muretsejatele.
Eriline tänu ka Urve vanematele, kelle hoolde poisid olid jäänud.
